Moto:
Heli ühendab meid ja on seda ühel või teisel moel teinud läbi inimkonna ajaloo. Inimese vaikuseotsingud tähendavad tegelikult mõtisklemiseks sobiliku ruumi otsinguid, mitte ihalust vaikuse enese järele. Isegi tänapäeval tuleb heli ohjata mitte tehnoloogia ega jõu, vaid eetika abil. Selleks on vaja maailma kus keegi pole teistest märkimisväärselt valjuhäälsem ja kus kedagi ei suruta ähvarduste sunnil surmavaikusesse, vaid kus kõik võivad igapäevast elu elades ümiseda, vilistada, ja omavahel rääkida – ja kuulda teisi sedasama tegemas.
David Hendy “Müra, heli ja hääled.”

Vana mees, endine helirežissöör Johannes Krapp orienteerub vabalt Eesti kultuuriloos, ajalugu on talle kättesaadav nagu Vana-Kreeka laulikutele, keda juhendas muusa. Ta on võtnud endale ülesandeks raadio abil ajalukku sekkuda ja saata minevikku oluline teade. Raadio on katki ja ootab parandamist. Krappi käe all raadio elustub ja sekkub Naisdiktor. Algab ühine ajarännak mälestustes ja viimase 200 aasta Eesti (muusika)ajaloos ning Ringhäälingu lõpututes arhiivimaterjalides.
Näidend on üles ehitatud muusikateose kompositsiooni põhimõttel. Ajalooline materjal on kollaažitehnikat kasutades pihustunud fragmentideks. Krapp mäletab, teab, kommenteerib... Kas tal õnnestub saata teadet minevikku?

www.uusteater.ee