Mida tähendab tegutsemine? Algselt pidi “Le Grand Sommeil” sisaldama duetti, mille loojateks oleksid väike tüdruk (Jeanne) ja naine (Helena). Kahjuks osutusid meditsiiniline ja legaalne menetlus, selleks et Jeanne'il oleks olnud võimalik lapsena lavastuse osaleda, liiga keerukaks ja peale kuus kuud kestnud proove muutus tema osalus küsitavaks. Lõppkokkuvõttes aga sai “Le Grand Sommeil” tema puudumisest jõudu juurde.
Lavastus, mis oli muutunud sooloks, ühendab kaks inimest üheks kujuks: “lapseks, kes on suur”. Toetudes mälestusele oma endisest partnerist, õnnestub tantsijal ja näitlejal, Helena de Laurens'il, hägustada traditsioonilist lapsepõlve kujutamisviisi.
Lavastus kasutab täiskasvanu keha selleks, et jutustada lapse lugu suhetest pere, valitsuse ja kunstiga, seades kahtluse alla kehtivaid norme. Ühtlasi esitab see küsimuse, millist rolli saab enese loomise juures mängida kunst ja looming.

Marion Siéfert on kirjanik, lavastaja ja etendaja. Tema looming rakendab mitmete kunstiliste ja teoreetiliste valdkondade vahendeid ning teostub erinevate meediumite kaudu: lavastused, filmid, kirjutised. Aastatel 2015-2016 viibis ta oma doktoriõppe raames vahetusüliõpilasena Giessen'i Rakenduslike Teatriuuringute Instituudis Saksamaal. Seal lõi ta oma esimese lavastuse “2 ou 3 choses que je sais de vous”, mida muuhulgas esitati sellistes kohtades nagu TJCC, Festival Parallèle, Festival Wet°, TU-Nantes, Gaîté Lyrique. Seejärel tegi ta koostööd režissöör Matthieu Bareyre'iga kahe loomingulise dokumentaalfilmi – “Nocturnes” ja “L’époque” – teostamisel, töötades samal ajal mitmete kompaniide juures või lavastaja assistendina (näiteks L’Accord Sensible, Séverine Chavrier, Joris Lacoste ja saksa grupeering Rimini Protokoll). Marion Siéfert esines Monika Gintersdorfer ja Frank Edmond Yao lavastuses “Les Nouveaux aristocrates”, mis esietendus 2017. aastal Viini festivalil. Alates 2017. aasta septembrist on ta residentkunstnik La Commune'is, kus valmis koostöös koreograafi ja etendaja Helena de Laurens'iga teos Le Grand Sommeil. Lavastus esietendus Pariisi Sügisfestivali 2018 raames ning viibib 2019-2020 tuuril Prantsusmaal ja Euroopas. Tema viimane teos “Pièce d’actualité n°12 : DU SALE !” on räppari ja tantsija duett, mis esietendus 2018. aasta märtsis La Commune'is. Seejärel esitati seda Nanterre-Amandiers' teatris ja see tuuritab 2019-2020 mööda Prantsusmaad.

Helena de Laurens on kunstnik, kes võib etendustes olla nii tantsija kui näitleja. Varasemalt on ta koostööd teinud selliste visuaalkunstnikega nagu Sophie Bonnet-Pourpet, Antonio Contador, Julie Béna ja Benoît Ménard. Hetkel töötab ta etendajana muusiku-helilooja Julien Perez'i ja lavastaja Alexis Langlois' töödes. Samuti on ta osalenud François Chaignaud' ja Cecilia Bengolea, Dominique Brun'i, Loïc Touzé' ja Mathieu Bouvier' juhendatud õpitubades, samuti õpitubades P.A.R.T.S.-is ning Cecilia Gracio Moura barokktantsu õpitubades. Alates 2010. aastast on Helena de Laurens sageli teinud koostööd Esmé Planchon'iga, kellega ta kohtus oma teatriõpingute ajal Pariisi 7. linnajao konservatooriumis. Üheskoos esitavad nad loeng-performance'eid, mis kombineerivad erinevaid kunstilisi vorme: jutuvestmist, etlemist ja muusikalisi etteasteid. Helena de Laurens koos Esmé Planchon'i ja Clara Pacotte'iga moodustavad grupeeringu Travlators. Nad loovad kolmekesi performance'eid, muusikalisi etteasteid, fänniajakirjandust ja muid kultuurilisi ja peoüritusi. 2015. aastal kirjutas ta Elizabeth Claire'i juhendamisel EHESS'is magistritöö teemal Valeska Gert’i näokasutus tantsus (“La grimace et l’inouï : danse et visage chez Valeska Gert (1892 - 1978)”). Seejärel võttis ta somaatilise liikumise kursuseid BMC alal.

Jeanne sündis 2005. aastal Lyoni'is. Ta on esitanud klassikalist tansu alates neljandast eluaastast ja neli aastat tagasi alustas teatriga ühes laste ja teismeliste kompaniis. “Le Grand Sommeil” on tema esimene projekt professionaalse näitlejana.

Marine Brosse õppis lavakujundust Pariisis ja Lyonis (ENSATT) ning Giessen'i Rakenduslike Teatriuuringute Instituudis Saksamaal. Ta töötab erinevate teatri- ja muude projektide ja on tihedamalt seotud prantsuse-kreeka kollektiiviga The Extravagant Union. Hiljuti tegi ta kaasa Rimini Protokolli töös “Nachlass - pièces sans personnes”.

Juliette Romens õppis valguskujundust ENSATT'is, kus ta kohtas selliseid erialaspetsialiste nagu Annie Leuridant, Marie-Christine Soma ja Mathias Roche. ENSATTis juhendas teda Jean-Pierre Vincent ja lõputööna lõi ta valguskujunduse koostöös Alain Françon'iga Botho Strauss'i lavastusele “La Trilogie du revoir”. Lõpetamise järel on Juliette Romens töötanud muuhulgas koos Jean-Paul Wenzel'i, Mylène Benoit', Sylvie Mongin-Algan'i, Anne Courel'i, Karim Bel Kacem'i, Vincent Gomez'iga. Samuti on ta kaastööd teinud Ziferte Production'ile alates tema loodud valguskujundusest koostöös Marie-Sol Kim'ga lavastusele “Le Grand Sommeil”.

Johannes van Bebber õppis muusikat Düsseldorfis. Seejärel liitus ta Geisseni Rakenduslike Teatriuuringute Instituudiga, kus ta ühtlasi annab ka loenguid. Helilooja ja esitajana on ta loonud muusikat ja helikujundust erinevatele teatrilavastustele ja filmidele. Viimati tegi ta koostööd grupeeringuga K.A.U. (“transit monumental”) ning Benno Heisel'i ja Ullrich Eisenhöfer'iga (“Cassid”y). Mõlema teose produtsendiks on Müncheni SPIELART festival. Johannes van Bebber on samuti esinenud muusikuna mitmetes etendustes, mida on esitatud HAU's Berliinis, Mousonturm'is Frankfurtis ja Frankfurt LAB'is Bernis, Ateenas ja Varssavis. Lisaks mängib ta erinevates bändides, nagu näiteks Musica Practica ja Club Bleu.

Valentine Solé on kostüümikunstnik. Ta alustas õpinguid Caroline Barral juhendatud õpitoas ja jätkas neid École de la Chambre Syndicale de la Couture Parisienne'is. Õpingute järel tegi ta koostööd mitmete koreograafide, lavastajate ja produtsentidega, nagu näiteks Ola Maciejewska, Kevin Jean, Ali Moini, Marion Siéfert, Marion Camy-Palou, Hélèna Villovitch, Angèle Chiodo'ga... Valentine Solé on samuti teinud loomingulist koostööd teatrikompaniiga L’Accord Sensible (“Les éclaboussures”, “D-Day”, “Champs d’Appel” ja “Massif Central”).