Iggy Lond Malmborg lahkab jätkuvalt teatrisituatsiooni ja selle suhet samastumisprotsessidega, jätkates oma kahe eelneva soolo "b o n e r " (2014) ja "Physics and Phantasma" (2017) jälgedes.
Tema uue teose "Things in my mouth" fookuses on hääl. Siinjuures mitte niivõrd bioloogilise võimekusena, vaid õpitud kultuurilise nähtusena; kui nurgakivi nn "stabiilsete identiteetide" – soo, rassi, klassi, seksuaalse identiteedi – loomisel ja esitamisel nii laval kui ühiskonnas.

Hääl – milline kummaline kehaosa. Me ei näe seda ega saa seda katsuda. Erinevalt ülejäänud kehast ei ole see püsiv: seda ei ole olemas lihtsalt iseenesest (meeldib see meile või mitte), häält peab tekitama. Selleks et see maailmas kuuldavaks teha, on vaja otsust ja kehalist tegevust ning selle olemasolu on kaduv: see haihtub samal hetkel, kui see on saanud kuuldavaks. Samal ajal on see üks põhilisi elu tunnuseid.

Hääl on justkui sild sisemise ja välise vahel, seetõttu tõlgendatakse seda sageli, nii nagu sõrmejälgegi, ainulaadsena. Lavastus aga väidab, et see on arusaamatus, see on väljamõeldis inimese autonoomia kohta. Selle asemel käsitletakse hääle avaldumist kui midagi, mis on alati/juba olemas, meid lihtsalt tõmmatakse sellesse.

Kõik saab (kohe peale algset traumat – sündi) alguse kontrollimatu karjega, ühe pika täishäälikuga. Justkui mingi kaitsemehhanismi ajel kodustame me oma hääle, tükeldame selle etteantud helide ja foneemide koguks, millest saab kokku panna sõnu, lauseid, laule, virinat, armastusavaldusi jne. Soovimatud helid puhastatakse välja ja unustatakse. Seega iga ütlus, iga heli, mis meie suust väljub, on juba iseenesest midagi, mida on varem öeldud. Inimkõne pole midagi muud kui põlvkondade viisi kõnelnud suude kaja. Või ehk hääle kui sellise kaja. Midagi, mis on olnud olemas enne meid, enne kui me sündisime. Võib-olla isegi enne inimest ennast. Ehk on hääl viirus, keel selle sümptom ja meie pole muud midagi kui peremeesloomad.

Iggy Lond Malmborg (1987) on vabakutseline näitleja ja etenduskunstnik, kes tegutseb nii Malmös kui Tallinnas. Kuigi klassikalise näitlejaharidusega (Malmö Teatriakadeemia), kasutab ta erinevaid esteetikaid ja stiile nii soolodes kui koostöödes. Tema põhihuvi seisneb reaalse etendussituatsiooni olukorra kasutamises mudelina, millele rakendada lavastuse diskursust. Kasutades strateegiaid, mida võib võrrelda minimalismiga, toob ta fookusesse teatri (võimu)struktuurid, vaadeldes teatrit kui hierarhilist masinat, mis koosneb (alateadlikest) kaasamise ja eraldamise mustritest.
Hetkel tuuritab ta lavastustega "b o n e r" (2014), "99 Words for Void" (duo Maike Lond Malmborgiga 2015), "Physics and Phantasma" (2017) ja "Things in my mouth" (2019), mis kõik on valminud koostöös Kanuti Gildi SAALiga. Neid lavastusi on näidatud erinevatel festivalidel ja etenduspaikades, nagu Spielart (München), Baltic Circle (Helsingi), TnBA (Bordeaux), Baltoscandal (Rakvere), Auawirleben (Bern), Nanterre-Amandiers (Pariis), FFT (Düsseldorf), Bastard Festival (Trondheim), Sophiensäle (Berliin), Staatstheater Nürnberg, Nowy Teatr (Varssavi), Palm Off Fest (Praha) ja Dublin Theatre Festival. Alates 2009. aastast teeb ta koostööd Johannes Schmitiga duo White on White nime all, 17/18 hooajal esietendusid neil Maxim Gorki teatris Berliinis lavastused “Fuck me ! (we didn’t make it)“ ja “Tyskland“.