NU PERFORMANCE FESTIVAL III: Recycle POP

11-14.11.2009 Kanuti Gildi SAAL

Kuula:

KOLMAPÄEV 11.11
18:00 keldrisaalis - Näituse Pop Will Eat Itself avamine koos Paul Cole`iga /USA/
19:00 - Baktruppen /OSLO/ „Baktrüppen Light Metal Band" 60`
`
NELJAPÄEV 12.11
19:00 - Sequoia „Sequoia" /muusikal/ 60`
20.00 stuudios - Catti Brandelius /STOKHOLM/ „From Outer Space to the Rocky Mountains" /loeng/ 45`
21:00 - ExTRAfINE 45`

REEDE 13.11
19:00 - Carole Douillard /NANTES/ „Rock`N`Roll Suicide" 20`
19:45 - Andres Lõo „The Skeletons on Rock Show" 30´
20:45 - maria UND maria „(no more i love you`s) language is leaving me" 30`

LAUPÄEV 14.11
19:00 - erkki luuk ja atavistid „puu tee" 45`
20:15 - KiwaNOID „performarmance w/ ecaxtli 39 titles" 45`
21:00 punases toas - party with queeNNaïve 45`

NB! Uksed lahti teoste vahelistel aegadel. Jälgi infosilte

Piletid: päevapilet: 100/150.- / festivali pass: 200/300.- müügil Piletilevi müügipunktides ja tund aega enne teoste algust kohapeal

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kuninglik Norra Suursaatkond, Rootsi Suursaatkond, Prantsuse Kultuurikeskus Tallinnas, Reval Hotels Group, Tallinna Kunstihoone, Kanuti Gildi SAAL

Johnny Rotten

We always thought that we were not a rock`n`roll band but it sure feels like rock`n`roll over here tonight.
Chicks on Speed feat. Peaches "We don't Play Guitars" (2003)

Tummler sees everything. Some say he is downright evil. He`s got what it takes to be a legend. He`s got a marvelous persona.
Solomon, tegelane Harmony Korine`i filmis "Gummo" (1997)

Long arms, funny legs - entertain/ provocatively talkative art school drop out,/ designer clothes give me more, blue shirt gaultier/ fashion victim in the air,/ shaved off all my pubic hair.
Chicks on Speed" Yes, I Do" (2000)

NU Performance Festival III on sel aastal adapteerinud väikese rockifestivali formaadi toimudes neljal päeval ühel pikaks venitatud nädalavahetusel 12 -14. novembrini. Sel aastal on fookusesse võetud popi afektiivne ihamaailm ja selle ümbertõlgendused, hommage`id, samastumised ning kriitika interdistsiplinaarses performance`ikultuuris; kopuleerumised bändistruktuuride ja staarimaailmaga, idiosünkraatilised identifikatsioonikogemused, personaalse ja igaühe enda pärisoma "Club Adorator": iha, depressiooni, seksuaalsuse, saamise, meeleheite, eufooria, naiivsuse, nartsissismi, kehalisuse, fantaasia, cool`i, perversiooni, võimu, vabaduse ja raha pöörane maailm.

Freudile toetudes purustas Lacan ühe väikese sõrmenipsuga müstifitseeriva romantilise käsitluse kunstnikust kui (kannatavast) geeniusest tõlkides selle ümber psühhopatoloogia keelde. Tema käsitluses ei ole kunstnik mingi jumaliku andega enesehävitaja vaid lihtsalt kaevunud sügavamale inimese tumedama poole uuringutesse - kunstnik ei tee midagi muud kui lihtsalt kohtub id-iga, semmib teadvustamatuga pisut sügavamalt kui tavaline inimene. Ta pole seega "jumalikum" kui tavapärane erkade aistingutega degenerant kuigi iga degenerant ei ole veel kunstnik. Näib nagu valdaks kunstnik mingit saladust, mille tema kunst suudab esile manada. Kunstnik oleks justkui sellele teadvustamatule suurele Asjale, millest me kõik paratamatult eraldatud oleme, lähemal, mis käivitab meis omakorda ihamasina. Paneb meid teda, tema salapära ihalema. Ta justkui teaks ja näitaks meile midagi, mida meie ei tea.

Kuigi Freud käsitles kunstnikku kui pehmet neurootikut, ei pidanud Lacan sobivaks psühhoanalüüsi pedantset kasutamist kunsti analüüsimiseks. Ühelt poolt olevat kunstilisel sublimatsioonil sotsialiseeriv toime ¬- niisiis kultuur, mitte patoloogia - teisalt olevat kunstnik ainese osas analüütikust alati eespool. Ometigi on Lacani kunst tungi, sunduse ja paratamatuse kunst.

Lacani käsitlus eeldab seda, et kunstnikul on afektiivne, vahetu suhe teadvustamatuga. Postmodernses kultuuriruumis on see suhe aga paratamatult juba objektiviseeritud ja kontseptualiseeritud - viidud mängulisele metatasandile. Samas näib Lacani teooria pädevat kaasajal kõige paremini just ihatööstuse keskme ehk popkultuuri kohta: iha industrialiseerus popitööstuses.

Käesoleva aasta festival üritabki tungida sügavale popi ja rokenrolli kogemuse sisse ning seda ümber käideldes jõuda uute kõrgusteni. Me näeme siin bände, kes teevad seda nagu kunsti ja me näeme siin kunsti, mida tehakse nagu bändi. Kohal on fännid, gruupid, anti- ja pseudostaarid, "professorid" ja teised. Meie meetod on minnalaskmine. Pidu kestab. Vaid meeleheide on kaldunud vasakult paremalt. Meie fantaasiatel on vaja suurt ekraani ja me tahame sealt näha iseennast.

Tootja: MTÜ Uue Performantsi Selts
Kuraatorid: Anders Härm, Priit Raud
Team: Mairika Plakso, Revo Koplus, Eneli Järs, Annika Üprus, Toomas Übner
Graafiline disain: Martin Pedanik
Tõlked: Anders Härm, Juta Ristsoo
Kaanefoto: Laura Kallasvee

Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kuninglik Norra Suursaatkond, Rootsi Suursaatkond, Prantsuse Kultuurikeskus Tallinnas, Reval Hotels Group, Tallinna Kunstihoone, Kanuti Gildi SAAL

PRESS:

NU Performance´il läheb kunst bändiks kätte ära - Janar Ala / Postimees 10.11.09