LAUR KAUNISSAARE "Järgmisel õhtul..."

ühe etenduse kriitika lavalises vormis: Sandra Z "AUTISTID/ARISTID"

Kriitika on veider sõna. Kriipiv kuidagi. "Kriitik on mees, kes teab teed, aga ei oska autoga sõita," rääkis kunagi üks leidlik, aga kriiskavalt kriitiline inglise kriitik. Kriitika on siis mingi kaubatundmise kunst? Ah ei tea, pigem on kriitika teose analüüs. Too jällegi pidavat tähendama lahti sidumist, lahti harutamist, keerulisest lihtsa tegemist. Noh, see mulle juba meeldib rohkem, ja seda ma olen üritanud teha ka teatrist kirjutades.

Aga teatrist kirjutamine on üsna seinapõrkega tegevus. Mind on kaua hämmastanud, et teatrikriitika ei ole kunagi lavalises vormis. Kirjanduses näiteks - nii teos ise kui kriitika on samas meediumis. Proovingi siis, et kas kui kirjanduse kriitika on kirjalik, saab etenduskunstide kriitikat teha lavaliselt, seda lavaliselt lahti analüüsida. Heatahtlikult muidugi. On teksti, on kõnet, on pilti on hääli. Ja loodetavasti ka elusate tsitaatidega ?ongleerimist.

Seekordne eksperiment räägib järgmistest etendustest: Sandra Z "AUTISTID/ARISTID" ja Alissa Šnaider "Neon nails and plastic hair" ning 21. jaanuaril on juttu ZUGA ühendatud tantsijate tööst "Kohe näha, et vanad sõbrad".

Laur Kaunissaare. Aastakäik 82. Lõpetanud Lavakunstikooli lavastajana. Sealsamas magistrantuuris. Kirjutanud teatrist (Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress, Sirp, TMK jm). Töötanud teatris dramaturgina (Tallinna Linnateater, Kanuti Gildi SAAL). "Koordineerib" teatrit (SA Tallinn 2011). Kanuti Gildi SAALis on olnud varem näha tööd - "Mida sa ootad? (2008)", "Minevikust ülesaamise masin" (2009), "Juhe-juhe-juh-juh-juh" (2010).

Idee, lavastus, esitus: Laur Kaunissaare

Tehniline tugi: Kristjan Suits

Toetaja: Eesti Kultuurkapital